* * *

Lõpuks ometi
maailmas muusikat on
mida minagi kuulata
tahaks
Ometi lõpuks
maailmas tühjust on
mida minagi täita
tahaks
Lõpuks ometi
maailmas pidusid on
kus minagi tantsida
tahaks
Ometi lõpuks
maailmas teid on
kus minagi vantsida
tahaks
Lõpuks ometi
maailmas neid on
kelle maailma minagi
tahaks
Ometi lõpuks
maailmas tuld on
mis laavat ei tarruta
vahaks

* * *
Mulle meeldis silmapiir,
see, kus tärkab päiksekiir,
see, kus lõpeb inimmäär,
algab uue otsa äär.

Mulle meeldis silmapiir,
see, mis kutsub: "Tee üks tiir!
Tule vaata minu taha,
muidu magad elu maha!"

Nüüd meeldib mulle koduõu,
kus elab rahus pea ja põu,
kust ära paistab silmapiir
ja näha iga päiksekiir.

Nüüd meeldib mulle koduõu,
siit saan ma oma nõu ja jõu.
Siin ongi minu silmapiir.
On ringiks maandunud mu tiir.

* * *

Võta välja oma säsi -
helgem pool
Lase peegelduma puhas
arm ja hool
Mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest:
müüri ehitad vaid väljast -
lõhud seest

Pööra välja oma sisu -
pehmem pool
Las Su teljeks saada tugev,
kore koor
Näita välja, milline Sa
sirgund puu:
süda laulab las ja vabalt
naerab suu

Oota ära oma kallis -
teine pool
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
Sinust
MAAILM sai

* * *

Vabadus on minu sõber.
Kõikjal temaga ma käin,
vahel kohvikuski istun.
Kuigi üksildane näin -

alati mul selts on olla!
Ja ma ei karda midagi.
Kui ehk seda, et võibolla
te ei taiband ridagi...

* * *

Ma soovin Sulle
nägemist.
Ja kuulmist.
Tajumist.
Ma soovin kõige
näivus-udu loori
hajumist.

Ma soovin Sulle
sära,
mis tuleb päikesest
ja seda, mida tunned
just rõõmust väikesest.

Ma soovin Sulle
head.
Ka seda, mida pead
vaid tavaliseks eluks...
Tead...

Ma soovin ainult nägemist.
Ja kuulmist, tajumist,
kuis olematu
kukub,
kaob,
ja pinna vajumist -
et see, mis alla jäänud,
oleks hoopis peal.
Ja Sina, kes Sa istud,
s e i s a k s.
Kõige keskel seal.

Ma soovin Sulle
aega head.
See ongi parim kink.
See kingitus tee endale!
Nii selginebki pilt.

* * *

Eludeks põimuvad
lõimed ja lõngad,
valmivad siidkerged,
ramprasked kangad...
Hellade meeltega
hoidkem, mis antud,
olgu need rõivad ka
räbalaiks kantud!

* * *

Kus on minu rahapuu,
mille otsas kakaduu
ajab mulle kägusid
ja muneb une-nägusid?

Mul on ainult raha-auk,
mille kaevas panga-mauk.
Sinna sisse astud tihti,
kui ei märka oksakihti...

Aga minu kullaliiv
on hoopis iga ajaviiv!
Looja loodu siia ilma.
Valgub südamesse, silma.

* * *

Jäälillede lehviku
avab tuul
hilis-sügisekuul
Oh milline ilus
mõista-tus

* * *

Vaikuse kaja
kaotab aja
Kellukesi pudisemas
pilvedeist selgeist
Lootus, looda vaid
rõõmsasti!

* * *

Kohvreid pakib Sinu mees,
kel äkki lapse-põlved
alles...
Parem ära seisa ees.
Uks hinge-pärani tee talle.

* * *

Loeng läbi. Vahe-aeg algab.
Hing paelast lahti läeb
kaelast.
Üks ingel üksi istumas veel.
Tema lihtsalt
silmitseb taevast.

* * *

Armastuse sirge
joon
Sulle sikke-sakke
loon
Alatasa ütlen sulle:
anna vaba pääse
mulle!

* * *

Üks tavaline päev –
ja sünnib eriline inimene!
Üks tavaline päev –
ja sureb eriline inimene...
Üks tavaline päev –
ja Sina sündisid!
Üks tavaline päev –
ja sured Sinagi...

Üks eriliselt tavaline päev –
nagu täna
ja maailm pole enam iial endine

* * *

Siruta käsi -
ja seal ei ole kedagi.
Ulata käsi -
ning tuhanded haaravad sellest.
Anna lihtsalt oma käsi.
Sõber ju ei häbene
h o i d a.

* * *

Kes meist poleks häda näinud,
vahel käpuligi käinud -
see on inimese hind, et
kõigub-kiigub kandepind.

Jõuame kui aga sinna,
kuhu tahtnuksime minna -
kuulumine ilma suurde
siis annab elujaksu juurde!

* * *

Peegeldused vees ja hinges
virvendused ees
Aastatuhandete ringe
keegi kuskil teeb

Seisame me seas või üksi
vahet pole sellel
Teame vastust anda tuleb
kahtlematult kellel...

Läbi une imelise
kaotusi ja leina
siiski tunda tuleb vahel -
armsaid teispool seina

Olgu sees või olgu väljas:
valgus, vaikus, valu
ongi need, mis valmis seavad
meie elutalu

* * *

Ühel hommikul ärkad
ja märkad,
et Sinu suur armastus on otsa saanud

Aga selle asemel
on tärganud veel suurem armastus
nende vastu,
kes on kohal küsimata,
kes ei võimutse, ei nõua,
ei õigusta,
ei meelita, ei mangu,
ei põe, ei poe,
vaid kõnnivad kikivarvul
ja teevad, mis tarvis

nagu päikesekiir,
mis piilub aknasse
ühel hommikul, kui ärkad -
ja märkad

* * *

Seal, kus on lõpetatus lõppenud,
ei saagi enam algus alata,
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata -
et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku tulnud ja
Sind oodates on piduringi võtnud
ning mõtlevad, et nüüd võiks alata!

* * *

Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.

Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Suuri roose
ma ei talu
ega nende vaimu.

Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.

Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast.
Otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast.

Ütlen:
ärge muretsege:
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja...

Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks.
Puudu on vaid
õde -

aga tema tahab olla
vaba
nagu mina:
tuuleks taeva all
ja linnaks,
milles elad
Sina.

* * *

Maa on, maa on minu kodu
Taevas, taevas minu tare
Linnupesa minu ase
Päiksepaiste minu padi
Kitsejäljed minu rada
Kuusetukad minu tugi
Pilveviirud minu vibu
Heinakõrred minu käsi
Pihlaoksad need mu patsid
Samblasasi minu süli
Kuusekäbid minu kannad
Järvepinnad minu pale
Liblikad on minu lapsed
Lepatriinud - lillepärjad
Tähetäpid - tornikellad
Meresaared minu majad

Maa on, maa on minu kodu
Taevas, taevas minu tare
Kurekolmnurk minu koda
Astelpaju - trepimade
Kasekaared - põlvepaine
Ladvalehed - pidupõlled
Härmapitsid - tanulina
Lillesilmad minu vari

Maa on, maa on minu kodu
Taevas, taevas minu tare
Pääsutiirud minu soovid
Kännuringid minu päevad
Marjavarred minu mälu
Lumehelbed - palvehelmed

* * *

Veereb pisar naerusuine - laulab.
Lendab liblik lapikuine - laulab.
Paistab päike piksepalgne - laulab.
Keerleb karussellikujur - laulab.

Meil ei ole mõõtu majas - laulu!
Raamatutes võõraid sõnu - laulu!
Laulge, minu käed ja jalad - laulu!
Minu silmad, kõrvad, meeled - laulu!

Meil ei muudki ole vaja - laulu...
Laululindu, laulikut, ta laulu.

* * *

Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest, või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:

M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle.

S i n u l e. Ma igal ajal
selle kingiks Sulle
ja ei mingit süümepiina
pärast sünniks mulle.

T e m a l e. Ma igal ajal
soovitaksin seda,
kiidaks või ka putitaks
või laseks paljuneda.

M e i l e. Kui ka iganes
ma ette võtaks miski -
see on asi igavene,
vähendades riski.

T e i l e, tuleb tunnistada,
poleks palju anda:
võite saada ülejäänu,
viitsite kui kanda...

Aga n e i l e ma ei jagaks
isegi üht mõtet -
ainult kasutaksin iga
põgenemisvõtet!

* * *

Teatud pimedast-tumedast
mingem alati mööda
Nii nagu omade väravast
millesse eales ei lööda

Kes paistab, mis paistab ja kuidas
olgu Sul küsimus ainus
Kummargil pea hoia püsti
Vastused valmivad vaimus

* * *

Teed ja rajad ristuvad
rappa-sohu kiskuvad
Vabam oleks lennata
õhku mööda rännata

Tuul ei oota
vihm ei püsi
rahehoog ei luba küsi

Mina -
ainult vaatan
kogu ilma jaatan

* * *

Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette
Jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu
kevadvärsket mahlakaske, lehe-lumesadu...
Pilliroogu, hundinuiu, konnakudu teket -
äikse lõhna, pääsu lendu, vihmapilve leket...

Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast,
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast
Sul on kodu, Sul on kõike, mida ainult tahaks
Päikse kuld ja täiskuu hõbe Sinu taskurahaks

* * *

Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Olen kurja meeles pidand,
unustand.
Olen kerjust lohutanud,
teinud pai.
Olen vaenlast hellitanud,
kuni sai.
Olen vihanud ja neednud,
parastand.
Olen petnud, valet vandund,
varastand.
Olen pooli tervendanud, tervet
poolitand.
Olen valgust varjutanud, varje
koolitand.
Olen olnud elav surnu,
hingetu.
Olen olnud voolav õnn,
lauspidetu.
Olen olnud peal ja kohal,
üleval,
servas, keskel, kahevahel,
kõige all.
Olen olnud sees ja segi,
uneta,
valesti ja hästi viltu,
jumeta.
Olen olnud viiul väike
taga reas,
vaikiv, kuulav, elav Momo
muude seas.
Olen olnud haldjas, muusa
ebamaine,
olnud tähelend ja -langus,
supernaine.
Olen eland meelega ja
kogemata.
Eland ette, taha, otse otsa
vaatamata.

Olen olnud i n i m e n e.
Lihtne nii.
Loomulik on ikka ilus.
Lisaks prii.